Elavhõbe: püsiv oht keskkonnale ja inimeste tervisele

Elavhõbedat leidub keskkonnas looduslikult, kuid üldjuhul sisaldub see ohutult mineraalides ega kujuta endast olulist ohtu. Probleemiks on inimtegevus, mille tulemusena satub keskkonda suur kogus elavhõbedat, mis võib jääda vabalt ringlema tuhandeteks aastateks. Põhiprobleemiks on vees ja setetes leiduv elavhõbe, sest see on väga mürgine ainevorm, mida loomad võivad hõlpsasti sisse süüa ja nii jõuab elavhõbe toiduahela kaudu inimesteni. Maailma Terviseorganisatsioon on tuvastanud kümme rahvatervisele ohtlikku kemikaali ja neist neli on raskmetallid: kaadmium, elavhõbe, plii ja arseen.

Elavhõbeda kasutamise tulemusena on keskkonda paisatud tuhandeid tonne elavhõbedat. Atmosfääris sisalduva elavhõbeda tase on praegu kuni 500% üle piirnormi. Ookeanides on elavhõbedasisaldus umbes 200% üle loodusliku fooni.

Elavhõbedat kasutatakse maailmas erineval moel. Euroopas on elavhõbeda kasutamine väga piiratud ning lähiaastatel kasutatakse seda peamiselt hambatäidistes, sest elavhõbeda tööstuslik kasutamine on keelatud. Mujal maailmas kasutatakse elavhõbedat seni rohkem tööstusprotsessides ja väiksemates kullakaevandustes.

Üheks suurimaks elavhõbedasaaste allikaks Euroopas ja mujal on tahkekütuste (nt süsi, ligniit, turvas ja puit) põletamine nii tööstuslikult kui kodumajapidamistes. Need kütused sisaldavad väikestes kogustes elavhõbedat ning nende põletamisel vabaneb elavhõbe keskkonda. See vabanemine on peamine elavhõbedaheite allikas Euroopas ning hõlmab mitmesuguseid sektoreid, nagu energia-, tsemendi- ja metallitootmine.

Inimesed puutuvad elavhõbedaga kokku peamiselt mereandide tarbimise kaudu. Kui mereloomad söövad sisse elavhõbedat, jääb see nende organismi, kuhjudes sinna aja jooksul. Suuremates röövkalades leidub rohkem elavhõbedat, sest nad toituvad väiksematest loomadest, kes on juba teatud koguses elavhõbedat tarbinud. Seetõttu saadakse suuremate röövkalade (nt tuunikala või mõõkkala) tarbimisel võrreldes toiduahelas madalamal olevate väiksemate kaladega suurem elavhõbedakogus.

Tervisemõju on seotud kogustega, kuid põhiprobleem on elavhõbeda mõju lootele ja väikelastele. Kokkupuude elavhõbedaga võib toimuda emaüsas, kui ema tarbib mereande. See võib avaldada olulist ja elukestvat mõju loote kasvavale ajule ja närvisüsteemile, mõjutades mälu, kõne arengut ja tähelepanuvõimet ning teisi oskusi. Hinnanguliselt sünnib ainuüksi Euroopas igal aastal 1,8 miljonit last, kellel on elavhõbeda tase üle soovitusliku ohutu piirnormi.

Euroopa on ajalooliselt olnud suur elavhõbeda kasutaja ja heite tekitaja, kuid olulised seadusandlikud jõupingutused viimase 40 aasta jooksul on aidanud märkimisväärselt vähendada selle kasutust ja keskkonnaheidet. Mujal maailmas on elavhõbeda kasutamine ja heide jätkuva majandusarengu ja industrialiseerimise tõttu aja jooksul kasvanud, olles peamiselt tingitud söe põletamisest ja väikestest kullakaevandustest, kus kaevandamine toimub käsitsi.

2013. aasta oktoobris sõlmiti elavhõbeda probleemi lahendamiseks esimene üleilmne rahvusvaheline kokkulepe – Minamata konventsioon. Konventsiooni ratifitseeris 98 lepinguosalist ning see jõustus 2017. aastal. Konventsiooni mõju on veel vara hinnata, kuid see on väga tähtis samm kooskõlastatud üleilmsete meetmete poole, et vähendada elavhõbedasaastet.

Euroopas elavhõbedat enam ei kaevandata ning selle nõudlus siin väheneb jätkuvalt eelolevatel aastatel. Euroopas elavhõbedaheite näol on tegemist peamiselt tahkekütuste (nt süsi, turvas, ligniit ja puit) põletamisest tingitud heitega.

Suurim üleilmne elavhõbedaallikas on väikesed kullakaevandused. Kaevandajateks on peamiselt üksikisikud või väikesed rühmad ning kaevandamine toimub võrdlemisi lihtsalt ja väikeste kuludega, üldjuhul reguleerimata keskkonnas. Sellest allikast pärineb hinnanguliselt üle kolmandiku üleilmsest heitest, mistõttu kõnealuses valdkonnas alternatiivse ohutu tehnoloogia kasutuselevõtt aitaks üleilmset elavhõbedakasutust ja -heidet oluliselt vähendada.

Vaatamata elavhõbeda kasutamise ja heite vähenemisele niisugustes piirkondades nagu Euroopa ja Põhja-Ameerika jääb elavhõbeda tase meie keskkonnas tõenäoliselt kõrgeks veel pikaks ajaks, sest elavhõbeda eluiga keskkonnas on väga pikk ning elavhõbedaheide suureneb teistes maailma piirkondades. Heide suudab ühtlasi läbida suuri vahemaid. Tegelikult pärineb ligi pool Euroopas ladestunud elavhõbedast väljastpoolt mandrit.

Me kogume teavet tööstusliku tegevuse tulemusena õhku ja vette sattuva elavhõbeda kohta Euroopa saastainete heite- ja ülekanderegistri kaudu ning hinnangulisi õhuheite andmeid mitmest allikast vastavalt ELi õigusaktidele ja rahvusvahelistele kokkulepetele.

Ühtlasi kogub EEA veepoliitika raamdirektiivi alusel teavet veekogude saasteainete taseme kohta. Viimased kättesaadavad andmed, mille EEA avaldas koos veekogude olukorra aruandega, näitavad, et ligi 46 000 Euroopa pinnaveekogu ei vasta direktiivis sätestatud elavhõbeda piirnormidele.

EEA osaleb ka inimese bioseire projektis, mille eesmärk on saada paremaid tõendeid kodanike tegeliku kokkupuute kohta kemikaalidega, sh elavhõbedaga, ning nende võimaliku tervisemõju kohta.

Kogu see teave aitab meil jälgida olemasolevate Euroopa poliitikameetmete tulemusi ning välja töötada uusi meetmeid sellistes valdkondades nagu tööstustegevuse reguleerimine ja kemikaalid, samuti Minamata konventsiooni eesmärkide toetamine.

Need andmed on esitatud uues EEA aruandes „Elavhõbe keskkonnas“, milles antakse täielik ülevaade asjaomastest tervise- ja keskkonnaküsimustest ning elavhõbedaga seotud poliitikameetmetest.

Me kõik saame elavhõbedaga kokkupuute vähendamiseks ning elavhõbeda keskkonda sattumise ärahoidmiseks üht-teist ära teha. Näiteks annavad riiklikud toiduohutusametid sageli konkreetset nõu, kuidas süüa kala võimalikult tervislikult, hoides samas kokkupuute elavhõbedaga väikese. See hõlmab kala tarbimise juhiseid rasedatele ja väikelastele.

Me võime samuti kokku puutuda elavhõbedat sisaldavate seadmetega, näiteks akud, lambid ja elektriseadmed. Peame tagama, et niisuguste materjalide käsitsemine ja kõrvaldamine toimuks nõuetekohaselt, et neis sisalduvat elavhõbedat oleks võimalik ohutult taaskasutada ning see ei satuks keskkonda. Elavhõbedaheite vähendamiseks saame alternatiivselt vältida tahkekütuste põletamist kodu kütmisel. Ka hambaravis on võimalik kasutada elavhõbedavabu täidiseid ning nende eelistamine aitab veelgi vähendada elavhõbeda kasutamist.

Ian Marnane,

loodusvarade säästva kasutamise ja tööstuse ekspert

Euroopa Keskkonnaamet

EEA uudiskirja 03/2018 2018. aasta septembri väljaandes avaldatud intervjuu